Rulett kirjanduses

Lablée, 1801

„La Roulette, ou le Jour“ on romaan, mis juhtumisi sisaldab mängu esimest täielikku kirjeldust: Palais-Royali saalid, kaks nulliratasNullAinus roheline pesa, mida ei kata ükski lihtpanus (1:1), tosina- ega veerupanus; maja eelise allikas. Ka: üks null, 0.Loe tervikuna →, mänguvälivarustusMänguväliLauale trükitud panustamisruudustik. Inglise keeles ka: table, felt, cloth.Loe tervikuna →, krupjeedeinimesedKrupjeeRuletilaua mängujuht.Loe tervikuna → hüüded. See on ruleti päritolu peamine allikas ja peaaegu keegi pole seda romaanina lugenud, mis on ilmselt õiglane.

Dostojevski, 1866

„Mängur“ dikteeriti 26 päevaga, et täita lepingut ja maksta Wiesbadenis ja Homburgis tekkinud mänguvõlad. Selle jutustaja Aleksei on koduõpetaja ühes vene perekonnas „Ruletenburgis“, kes võidab laudades varanduse ja kaotab selle ning iseenda raamatu jooksul. Laudade kirjeldused, süsteemid, mida mängijad kasutavad, kindlus, et seeria peab lõppema, ja see, kuidas võit tundub taipamisena, on parim kirjeldus mänguri eksiarvamusest üheski keeles, kirjutatud peaaegu viiskümmend aastat enne 26 mustapanusMustLihtpanus (1:1) 18 mustale numbrile. Prantsuse keeles: noir.Loe tervikuna → järjest ja sajand enne käitumisökonoomikat.

Bad Homburg ja kuurortkasiinodDostojevski Ruletenburg

Thackeray ja kuurordid

„Edevuse laat“ lõpeb Becky Sharpiga ühe Saksa kuurortlinna mängulaudade taga ja see peatükk on terav visand sellest, kes 1840. aastatel ruletiratta ümber istusid: laostunud, lootusrikkad, igavlejad ja professionaalid. Thackeray oli seda näinud; Baden-Baden oli iga inglise reisija marsruudil. Turgenevi „Suits“ (1867) toimub samades saalides.

Jack London, 1912

„Shorty Dreams“, jutustus kogumikust „Smoke Bellew“, on ainus ilukirjanduslik tekst, mis kujutab võitvat ruletimängijat õigesti, sest mängija ei kasuta süsteemi. Smoke Bellew, San Franciscost pärit mees, kellest sai Klondike’i kullaotsija, istub Dawsonis Elkhorni salongis ruletilauda ja hakkab võitma, õhtust õhtusse, korraga 3500 dollarit. Tema kaaslane Shorty otsustab, et ta näeb und. Dawsoni mängurid, kes teavad „kolledžite matemaatikatarkadelt“, et ainus süsteem on rulett ise, täidavad märkmikke, püüdes tema panuseid dešifreerida, ega leia midagi, sest Smoke muudab oma mängu meelega, kaotades ühel korral nelikümmend maksimumpanust järjest, et pilti hägustada.

Linna kümme mänguomanikku panevad tagaruumis kokku 10 000-dollarilise panga ja kutsuvad teda selle vastu mängima. Ta mängib selle poolteise tunniga tühjaks. Valiku ees, kas alandada oma piirangud ühe sendini või sulgeda lauad, küsivad nad, mille eest ta süsteemi müüks. Kolmkümmend tuhat dollarit, ütleb ta, kolm tuhat igaühelt, makstud kullaliivas, ja ta lubab seda Dawsonis enam kunagi mitte mängida. Nad maksavad. Siis näitab ta neile: kui kuulvarustusKuulVäike kuul, mis saadetakse rajale rootori pöörlemissuunale vastu. Tänapäevased kuulid on ivoriinist või teflonist, 18–21 mm.Loe tervikuna → lastakse käima, kui 9 on krupjee vastas, võidab 26; kui vastas on 11, tuleb topeltnullvariantTopeltnullAmeerika ratta pesa 00. Selle olemasolu tõstab maja eelise tasemelt 2,70% tasemele 5,26%.Loe tervikuna →; kui vastas on topeltnull, tuleb 32. „Alati see ei juhtu, aga tavaliselt juhtub.“ Big Burke peatab ratta, vaatab seda, vaatab laua kõrval olevat ahju ja kirub. Ratas on kuumusest kõveraks tõmbunud. See polnud kunagi süsteem; see oli kallutatud rataslaborKallutatud ratasRatas, mille füüsiliste defektide tõttu on mõne pesa tõenäosus suurem kui 1/37. Haruldane ja tuvastatav ainult tuhandete üles kirjutatud keerutuste põhjal.Loe tervikuna → ja mees, kes seda märkas.

London oli talvitunud Klondike’is 1897–98 ja tundis salonge. Jutustus on täielik eelismängu õppetund umbes viiskümmend aastat enne Thorpi: vaatle, pane kirja, panusta sektorileratasSektorJärjestikuste pesade kaar rattal, erinevalt rühmast mänguväljal.Loe tervikuna →, muuda mustrit, et maja ei näeks seda, mida sina näed, ja müü enne, kui nad laua ümber paigutavad. Joseph Jagger oli teinud päris asja Monte Carlos umbes 1880. aastal; Londoni versioon on naljakam ja mängurite loeng sellest, miks süsteemid ei saa töötada, on sama täpne kui miski sellel saidil.

Monte Carlo rulettMüüt: ruletistrateegia, mis võidab alati

Fleming, 1953

„Casino Royale“ on enamasti bakaraa. Ruletis panustab Bond laua maksimumpanuse kahele esimesele tosinalepanusTosin1–12, 13–24 või 25–36, maksab 2:1.Loe tervikuna →, kattes kaks kolmandikku mänguväljast, ja võidab selles stseenis seitsmest keerutusest kuus; Fleming laseb tal märkida, et igal keerutusel pole eelmisega mingit seost. Veebis müüdav „James Bondi strateegia“, panusejaotus numbritele 19–36, kuue numbri panusele (six line)panusKuue numbri panusKuus numbrit kahes kõrvuti asetsevas reas (inglise keeles six line), maksab 5:1. Prantsuse keeles: sixain.Loe tervikuna → 13–18 ja nullile, ei ole romaanis ega üheski Flemingi raamatus, mida me kontrollisime; pole teada, kes andis sellele esimesena Bondi nime. Mõlemad panused maksavad ühe nulliga rattal 2,70%. Aritmeetika on jaotises Strateegiad.

Ruleti lauapiirangud

Aimekirjandus

Thomas Bassi „The Eudaemonic Pie“ (1985) jutustab kingaarvutite loo ja on parim raamat ruleti füüsikast tavalugejale. Richard Epstein ja Stewart Ethier kirjutasid tõsise matemaatika. Russell Barnharti „Beating the Wheel“ (1983) kogub kallutatud rataste mängimise ajaloo. Keegi pole kirjutanud loetavat raamatut sellest, miks süsteemid ebaõnnestuvad, sest see mahub ühele leheküljele ja see lehekülg on sellel saidil olemas.

Rühm Eudaemons

Mida ilukirjandus teab

Et süsteem on viis tunda end olukorra peremehena. Et võit tundub teadmisena. Et seeria, mis ei saa jätkuda, jätkub. Et ainus mängija, kes tõesti võidab, on see, kes leidis rattal midagi viga, ja et ta peaks kiiresti müüma. Et laud on koht, kus tegelane näitab, kes ta on, kui tulemus ei sõltu temast. Matemaatika ütleb sama asja numbritega; romaanikirjanikud ütlesid selle esimesena.

Küsimused